Armastavate kätega
Lugege Jeremija 18:1-4
Ja kui astja, mida ta savist tegi, potissepa käes ebaõnnestus, siis ta tegi sellest teise astja, nagu potissepa silmis õigem näis olevat teha. (Jeremija 18:4)
Möödunud aasta jõuludeks sain ma kingiks kohaliku
pottsepatöökoja kursuste kinkekaardi.
Ma olin vaimustuses. Ma kujutasin ennast ette kauneid käsitööesemeid loomas. Tegelikkus oli aga hoopis teistsugune. Esimesel päeval võtsin ma rusikasuuruse külma, märja savitüki ja püüdsin seda pottsepakedra keskele panna. Kui savi mu sõrmede ümber keerles, püüdsin ma juhendajat kuulates seda ettevaatlikult töödelda. Ma avastasin, et isegi väikseimgi surve võis panna savi täielikult oma kuju kaotama.
Pikkamööda õppisin ma õrnalt eseme külgi siluma ja vormisin oma esimese nõu. Siis aga juhtus õnnetus; mu käsi libises, sõrmed vajusid järeleandliku savi sisse ja minu värskelt kujundatud anum varises kokku. “Pole veel sugugi hilja,” lausus õpetaja. “Sa saad sellest savist ikka veel midagi ilusat teha.”
Jeremija kirjeldab Jumalat kui potisseppa, kes näeb Jumala loodule tohutult palju võimalusi. Isegi siis, kui me ise peame ennast vormituks või kokkuvarisenuks, sosistab Jumal: “Ma ei ole veel sinuga lõpetanud.” Kui me anname ennast Jumala puudutuse hoolde ja lubame oma elu armastusega kujundada, saab Jumal igaühest luua midagi ilusat.
Pikkamööda õppisin ma õrnalt eseme külgi siluma ja vormisin oma esimese nõu. Siis aga juhtus õnnetus; mu käsi libises, sõrmed vajusid järeleandliku savi sisse ja minu värskelt kujundatud anum varises kokku. “Pole veel sugugi hilja,” lausus õpetaja. “Sa saad sellest savist ikka veel midagi ilusat teha.”
Jeremija kirjeldab Jumalat kui potisseppa, kes näeb Jumala loodule tohutult palju võimalusi. Isegi siis, kui me ise peame ennast vormituks või kokkuvarisenuks, sosistab Jumal: “Ma ei ole veel sinuga lõpetanud.” Kui me anname ennast Jumala puudutuse hoolde ja lubame oma elu armastusega kujundada, saab Jumal igaühest luua midagi ilusat.
Susan J. Foster (Connecticut, USA)