Pottsepatöö õppetund

Sel suvel läksin ma pottsepatöö algkursustele. Kui juhendaja näitas, kuidas savi potikedra keskele asetada ja siis ilusat anumat vormida, tundus mulle, et see on kerge. Kui oli minu kord, siis õppisin, et ketra ei olnud lihtne kasutada. Esimeste katsetega raiskasin ma palju savi. Saviga võideldes ja seda sõnakuulelikuks sundides kaotasin ma kannatuse.

Seda nähes soovitas juhendaja, et ma lõpetaksin võitlemise. Ta käskis mind silmad kinni panna, savi tunnetada ja lõdvestuda. Kui ma seda teha püüdsin, siis tundsin, kuidas savi leidiski oma keskpunkti. Ma ei sundinud seda enam alistuma, vaid lasin keskkohale minna. Sellest hetkest alates suutsin ma kujundada paremaid saviesemeid.

Minu elu koos Jumalaga on olnud samasugune nagu mu kogemused saviga. Mõnikord ma võitlen, et leida õiget suunda. Olen mures, kas ma tõepoolest olen sõnakuulelik Jumala tahtele, tehes kõike, mida peaksin Jumalale tegema. Kui ma aga lõdvestun ja keskendun sellele, kes on Jumal, ja tunnen Jumala kohalolu, siis tundub mu elu ootamatult õige. Minus on rahu. Olles avastanud keskpunkti, saan ma elada kindlustundes, et Jumal juhib mind.