Vaadake üles

Mu poeg mängib kooli puhkpilliorkestris. Kui orkester jalgpallivõistluste ajal oma pooletunnist kava esitab, on mu pilk täielikult temale suunatud. Selle tulemusena ei näe ma alati esinemise üldpilti, sest ma ei taha oma poega teiste orkestriliikmete hulgas silmist kaotada. Muidugi ei märka mu poeg alati mind isegi siis, kui ta püüab. Ta on keskendunud selle hetke ülesandele ja ei mõtle minule. Sellegipoolest vaatab ta rahvahulga kisakoori ajal aeg-ajalt üles ja me pilgud kohtuvad.

Selle üle mõtiskledes arutlesin ma endamisi: “Võib-olla on see sarnane sellele, mida tunneb Jumal, kui ta meid vaatab.” Ma tean, et Jumal armastab mind, kuid üsna ausalt leian ma, et Jumala tingimusteta armastus, halastus, arm, andestus ja kohalolu minu elus on ülekaalukas ja arusaamatu. Kuidas saan ma tunda Jumalat nii lähedaselt ja isiklikult, kui maailmas on veel nii palju inimesi? Kuid Piibel kinnitab, et Jumala silmad on iga inimese peal (vt Luuka 12:6-7) ja Jumal on alati meiega (vt Heebrea 13:5).

Kui me mõnikord oma ülesannetelt “üles vaatame”, siis näeme, et Jumal on tõepoolest ligidal ja tundub, et me pilgud kohtuvad – nagu siis, kui mu pilgud kohtuvad poja omadega. Aga sageli ei näe me Jumalat, nagu siis, kui poeg mind rahvarohke jalgpallivõistluse ajal pilguga otsib. Isegi siis saame usaldada, et meie Looja on kohal, näeb meid ja naeratab meile, olles meie üle uhke.