Miks me ei saa palvetada

Mu 87-aastane ema on elav ja energiline naine. Ta liigub kiiresti isegi oma kõndimisraamiga ning tal on alati naeratus näol ja rõõmusära silmis. Pärast seda, kui mu emal diagnoositi mõni aasta tagasi dementsuse keskmine aste, kolisime me Floridasse, et saaksime ta eest hoolitseda. Kuigi me armastame teda ja ta on leidnud siin uued sõbrad, tundub siiski, et ta tunneb puudust vanadest sõpradest.

Ühel õhtul, kui ma helistasin, et talle head ööd öelda, tundsin ma, et pean talle tolle päeva “Päevasõna” mõtiskluse ette lugema. Ema kuulas mind lõpuni ja ütles siis, et ta võtab selle mõtte endaga voodisse kaasa. Ma hakkasin talle iga päev helistama, et päevamõtisklust ette lugeda. Kui ma helistasin talle reisi ajal ja mu ema avastas, et mul ei ole “Päevasõna” väljaannet kaasas, siis minu üllatuseks luges ta ise mulle ette. Nüüd loeb ta mulle igal õhtul, kui ma reisil olen – kuigi ta ei suuda isegi ajalehte lugeda.

“Päevasõna” tunnistuste lugemine on miski, mida ema saab iseenda ja minu heaks teha. Pärast seda, kui ta oli lugenud mõtiskluse sellest, et Püha Vaim palvetab me eest, ütles ta mulle, et tal on tõeline lohutus tunda, et Vaim ise palub tema eest, kui ta ise ei suuda keskenduda sellele, mida Jumalale öelda. Ta mõistab “Päevasõna” sõnumeid ja peab neid meeles. Ma olen tänulik selle ime ja oma ema jätkuva usu eest.