Märkused, mille järgi elada
Lugege Matteuse 4:1-11
Siis ütles Jeesus talle: “Mine minema, saatan, sest kirjutatud on: Kummarda Issandat, oma Jumalat ja teeni ainult teda!” (Matteuse 4:10)
Ma seisin kohtusaalis. Kohtunik tõmbas sügavalt hinge: “Härra Westbury, ma saadan teid narkomaania-vastasele ravile.
Koht haiglas vabaneb kolme päeva pärast.” Ma helistasin oma vennale, kes elab majas, kus me üles kasvasime. Ta lubas mul kolm päeva enda juures elada.
Vanglas kohtuistungit oodates käisin ma kirikus ja lugesin Piiblit. Ma olin mõnda aega teadnud, et narkomaania on hingehaigus ja Pühakirja lugemine puudutas mind viisil, mida mõnuained ei teinud. Esimest korda elus kogesin lootust.
Venna juures viibides olin ma rahutu, mul tekkis kiusatus helistada vanadele sõpradele ja korraldada viimane pidu. Ma pidin leidma endale mingisuguse tegevuse, seepärast otsustasin asju pakkida. Ma läksin üles pööningule sviitreid otsima ja leidsin ennast pappkastide maailmas.
Esimeses kastis, mille ma avasin, oli punaste kaantega märkmik, mis oli täidetud mu ema piiblikursuse märkmetega. Lõpus oli peatükk pealkirjaga: “Igapäevapalved.”
Ma hakkasin lugema ema palveid, südamehüüdeid Jumala poole. Palved olid kirjutatud siis, kui ma olin täiesti põhjas, ja ma nägin igas palves oma nime. Ma nutsin. Ühel hetkel valdas mind rahu ja ma tundsin oma südames Jumala vaimu.
Kui ma alla läksin, teadsin kaht asja: ma ei pea enam kunagi üksi olema ja ma ei hakka enam kunagi narkootikume tarvitama. Jumal oli saatnud mulle mu ema märkmed ja palved, mille järgi elada.
Vanglas kohtuistungit oodates käisin ma kirikus ja lugesin Piiblit. Ma olin mõnda aega teadnud, et narkomaania on hingehaigus ja Pühakirja lugemine puudutas mind viisil, mida mõnuained ei teinud. Esimest korda elus kogesin lootust.
Venna juures viibides olin ma rahutu, mul tekkis kiusatus helistada vanadele sõpradele ja korraldada viimane pidu. Ma pidin leidma endale mingisuguse tegevuse, seepärast otsustasin asju pakkida. Ma läksin üles pööningule sviitreid otsima ja leidsin ennast pappkastide maailmas.
Esimeses kastis, mille ma avasin, oli punaste kaantega märkmik, mis oli täidetud mu ema piiblikursuse märkmetega. Lõpus oli peatükk pealkirjaga: “Igapäevapalved.”
Ma hakkasin lugema ema palveid, südamehüüdeid Jumala poole. Palved olid kirjutatud siis, kui ma olin täiesti põhjas, ja ma nägin igas palves oma nime. Ma nutsin. Ühel hetkel valdas mind rahu ja ma tundsin oma südames Jumala vaimu.
Kui ma alla läksin, teadsin kaht asja: ma ei pea enam kunagi üksi olema ja ma ei hakka enam kunagi narkootikume tarvitama. Jumal oli saatnud mulle mu ema märkmed ja palved, mille järgi elada.
Adam Westbury (Virginia, USA)