Halasta!

Mu kassil on komme katusele hüpata. Hiljem, kui ta ei suuda sealt alla tulla, tuleb ta mu käeulatusse, nii et ma saan temast kinni haarata ning alla toidu, vee ja varjupaiga juurde tagasi tuua. Kitty koostöövalmidus sõltub ajast, mis ta on maja katusel olnud. Kui kass on olnud katusel vaid ühe tunni, siis ei ole ta käeulatuses. Kuid pärast kuumuse või vihma käes veedetud päeva on Kitty valmis mu käte vahele tulema.

Lootuses, et mu hilisõhtustele ronimistele tuleb lõpp, saagisin ma üle katuse rippuva puuoksa maha, niimoodi kõrvaldades katusele pääsemise võimaluse. Järgmisel õhtul aga oli kass taas katusel, vihmast läbimärg. Kui ma redelit mööda üles ronisin, lasi Kitty kuuldavale valju appihüüu ja hüppas kiiresti mu käte vahele.

Ma mõistsin, et mõnikord oleme meiegi nagu Kitty. Kui me oleme eksinud, tuleb Jumal meile alati appi, kuid nagu ütles püha Augustinus, “Jumal ei päästa meid ilma meie nõusolekuta.” Nagu Kitty, peame meiegi olema halastuse vastuvõtmiseks piisavalt hädas, piisavalt eksinud, piisavalt alandlikud. Kui me tunnistame oma vajadust, siis näeme meie poole sirutuvat Jumala kätt. Tunnistagem ikka oma sügavat vajadust Jumala armu järele.