Sõbrad

Kogu elu jooksul on mul olnud väga vähe parimaid sõpru. On olnud kurbi aegu, kui sõber kolis kaugele ja hooletuid aegu, kui mul ei olnud üldse häid sõpru. Ilma sõpradeta on elu üksildane ja igav. Sellegipoolest ei ole sõprus midagi sellist, mida saaks peale suruda, tundub, et sõprus lihtsalt on olemas. Näiteks ühel päeval võin ma kellegagi kohtuda. Me leiame, et meil on ühised huvid ja ning aja jooksul me suhtleme omavahel ja saame sõpradeks.

Mõelge halvatule Luuka 5. peatükis, kelle ta sõbrad lasksid koos kanderaamiga tellislaest läbi. Ma kujutan ette, et see päev algas nalja ja naeruga ning kõik olid täis lootust, kandes oma sõpra kohtuma inimesega, kellest nad lootsid, et ta teeb nende sõbra terveks. Kui Jeesus lõpuks seda meest nägi, nimetas ta teda sõbraks. Mees, kes oli olnud halvatud, oli ümbritsetud oma vanadest sõpradest ja uuest sõbrast Jeesusest. Tol päeval läks ta ise koju. Tal oli uus sõber ja tal oli Jumala andestus. See vast on tõeline päev!

Ma pean meeles pidama, et ma olen Jeesuse sõber ja tema on minu sõber. Isegi kui mu elus on olnud aegu, kui mu elus ei ole sõpra, on mul taevane sõber, kes saab mind lohutada, julgustada ja kui ma langen, siis mulle andeks anda.