Tormine ilm

Me olime mu vanemate juures mererannas puhkusel. Vihm ja tugevad tuuled sundisid meid mitu päeva toas olema. Meie väike poeg ei reageerinud tegevusetusele kuigi hästi, seepärast viisin ma lapse mere äärde jalutama. Tormi ja lainete müha tegid rääkimise raskeks. Meie vihmamantlid plagisesid lärmakalt me kõrvade ümber. Sellest kõigest hoolimata oli see jalutuskäik äärmiselt ergutav, me tulime koju tagasi värsketena ja samas rõõmsatena, et ei pea enam nii halva ilmaga väljas olema.

Sellele kogemusele mõeldes tegin ma avastuse: kui ma lähen randa ainult ilusa ilmaga, siis jään paljust ilma. Selleks, et mereranda hästi tundma õppida, tuleb seda ka halva ilmaga kogeda. Tormine ja vihmane ilm pakkusid mulle teistsuguse perspektiivi.

Samasugune tõde kehtib ka mu usu kohta. Kui ma olen teadlik Jumala kohalolust ainult siis, kui elu on vaikne ja päikesepaisteline, ei saa ma tuttavaks Jumala teistsuguse palgega, kui elus esinevad ebameeldivused. Ma pean olema valmis usaldama Jumalat nii elu meeldivates kui ka ebameeldivates kogemustes. Halva ilma päevad annavad mulle Jumala armust värske perspektiivi ja nüüd leian ma, et tunnen nii headel kui halbadel päevadel Jumala kohalolu veelgi tugevamini.