Kas puhkepäev?

Kui me nädalalõpus oma juudi rahvusest sõpradel külas viibisime, võtsin ma rõõmuga osa nende reedeõhtusest hingamispäeva tähistamisest. Meie tööaeg lõppes, me laulsime rõõmulaule, tänasime Jumalat ja nautisime maitsvat toitu. Kui me hiljem vaikselt istusime, pärisid sõbrad, kuidas ma ise hingamispäeva tähistan.

Ma mõtlesin süütundega oma tavalistele pühapäevadele, kaasa arvatud varahommikusele jumalateenistusel käimisele. Seejärel ruttan ma koju majapidamistöid tegema, torman poodi sisseoste tegema ja lõpuks vaatan televiisorit. “Aga kuhu jääb siis Jumala puhkamise ja uuendamise kogemine?” küsisid nad. Ma kaitsesin ennast, et mu elu on üle koormatud ja lõpetasin: “Ma olen liiga hõivatud selleks, et loobuda kahekümne neljast tunnist nädalas.”

Mõtisklesin selle üle, kuidas tunduks, kui ma kuulutaksin pühapäeva oma pere jaoks puhkepäevaks. Kas ma suudaksin teha rohkem kui lihtsalt leida oma täispikast päevast mõned minutid Jumala jaoks? Ma tegin mõned väikesed muudatused. Ma kavandasin oma tööd nii, et mulle jääks pühapäevaks vähem majapidamistöid. Meie pere suur otsus oli mitte sisse lülitada televiisorit ja arvutit. Alguses lapsed virisesid ja nurisesid, kuid lõpuks hakkasime nautima koos veedetud aega või võimalust oma naabreid endale külla kutsuda.

Alati see ei toimi. Mõned nädalalõpud on siiski töörohked. Kui ma võtan aega hingamispäeval puhkamiseks, siis hindan ma võimalust tempot aeglustada ja tänada Jumalat õnnistuste eest.