Teiste eest palumine

Ma olin hilinenud kiriku tööprojektiga, mille eest ma vastutasin. Veel hullem, olin just teada saanud, et võime oma maja müügiga kaotada mitu tuhat dollarit. Nii need kui ka muud “kriisid” panid mind tõsiselt muretsema ja mu mõtted tormasid ühe võimaliku raskuse juurest teise juurde. “Kuidas küll saab lühikese ajaga nii palju asju halvasti minna?” Ma olin meeleheites, tagudes rusikaga vastu rooliratast. Ootamatult langes mu peale rahu ja mu pöörased mõtted kadusid otsekohe. Ma tundsin, nagu oleks keegi pannud sooja salli mu õlgadele. Ma helistasin kohe oma naisele ja küsisin: “Kas sa palvetasid praegu mu eest?”

“Jah,” vastas ta. “Debbie ja mina palvetasime su eest telefoni teel. Ma panin just toru hargile.”

See dramaatiline kogemus meenutas mulle eestpalve jõudu ja meie kristlikku kohustust üksteise eest palvetada. Kui ma mõtlen nendele paljudele inimestele, kellega ma iga päev kohtun, siis ei palveta ma ainult selle pärast, et nad oma koormatest vabaneksid, vaid ka selle pärast, et nad saaksid abi ja lohutust ning tuleksid nende katsumuste kaudu Jumalale lähemale. Mu abikaasa eestpalve ei ajanud muresid minema, kuid Jumala rahu, mis mu peale tuli, aitas mind nendest läbi minna ja tõmbas mind Issandale lähemale.