Üks viiest

Ühel esmaspäeval peale tänupüha, kui ma olin just tööle saabunud, ütles ettevõtte omanik mulle, et tellimuste vähesuse tõttu on ta otsustanud ajutiselt viis inimest vallandada. Üks neist olin mina. See uudis oli mulle täielik ðokk. Ma olin tollal 62-aastane ja lootsin, et võin seda tööd jätkata kuni pensioniea saabumiseni. Ma olin äkki sattunud töötute ridadesse ja kuigi mu abikaasal oli täiskohaga töö, teadsime, et mul on vaja kiiresti töökoht leida. Kuid oma vanuse tõttu teadsin ka, et see on üsna raske.

Me pidime lootma sellele, et Jumal kannab me eest hoolt. Jumal oli hakanud seda tegema, tuues me ellu suurepärased sõbrad ja perekonnaliikmed, kes kõik reageerisid me vajadusele. Ma ei saa öelda, et ma polnud mures. Nagu enamik inimesi, olin ma püüdnud kõiki oma muresid ise lahendada. Ma tean, mida Jeesus ütles Matteuse 6:33, kui ma aga seda tol raskel ajal lugesin, siis hakkas mulle pimedusest särama valgus. Ma adusin, et Jumal kannab kõige eest hoolt ja mu muretsemine lakkas. Kuna Jumal teab, mida mu pere vajab juba enne seda, kui me palume, siis olen kindel, et Jumal täidab eelseisvatel aastatel kõik meie vajadused.