Kuhu mind suunatakse?

Kas te olete kunagi automaatselt mööda teed sõitnud, ise raadiot kuulates või oma mõtetel hulkuda lastes, kui aga olete jõudnud nurgani, siis: “Oh ei! Ma ei kavatsenud ju tööle minna. Ma pidin hoopis minema … (kusagile mujale).” Enamikuga meist on seda juhtunud. Me harjume autosse istuma ja oma tavalise sihtpunkti poole suunduma. Mingil hetkel aga avastame, et me ei lähegi sinna, kuhu peame. Harjumus on meist võitu saanud.

Minu jaoks on paastuaeg see nurk, kus ma adun, et ma ei liigu õiges suunas. Mu elu on kulgenud mööda harilikku rada. Äkki on käes paastuaeg. Käes on aeg peatuda, mõelda sellele, kuhu ma suundun, ja otsustada, kas ma tõepoolest tahan sinna minna. Kuue nädala jooksul tänase päeva ja paastuaja vahel on mul aega huvi tunda, endalt küsida: “Kuhu ma suundun vaimulikult? Kas ma pean lubama Jumalat minu elu juhtida? Kas ma pean rohkem kuulama? Kas ma pean Jumala Sõna rohkem tundma õppima? Kas ma pean teistega suheldes tähelepanelikum olema? Kas ma pean teisi rohkem teenima?”

Paastuaeg meenutab meile, et peame rohkem tähelepanu osutama. Me ei suuda leida vastuseid kõigile küsimustele, kuid vähemalt saame vajaduse korral suunda muuta. Me peame vaid üles ärkama ja järgnema sinna, kuhu Jumal meid juhib.