Rõõmusõnumi kuulutamine
Lugege 1. Johannese 1:1-4
Ja me kirjutame seda, et me rõõm oleks täielik. (1. Johannese 1:4)
Olete te kunagi kogenud midagi nii head, et ei suutnud ära oodata, millal saaksite sellest kellelegi teisele rääkida?
Võib-olla rääkisite oma sõpradele mõnest raamatust või filmist, et nemadki seda loeksid või vaataksid? Võib-olla andsite neile uue toiduretsepti, et nemadki selle järgi süüa valmistaksid? Kui me puutume kokku heade asjadega, siis tahame oma leidu teistega jagada – ja see on igati inimlik.
Inimesed Piiblis olid samasugused nagu meie. Johannes käis koos Jeesusega, kuulas tema õpetusi ja oli tunnistajaks tema imetegudele. Kui Johannes vaatas Jeesust, siis nägi ta iga päev Jumala palet. See kogemus täitis ta ülevoolava rõõmuga. Johannese maailm oli muutunud teistsuguseks ja ta lihtsalt pidi rõõmusõnumit kuulutama.
Üks meie jüngriks olemise test on see, kas me hoolime piisavalt, et rääkida teistele uuest elust, mille me Kristuses leidsime. Kui me seda teeme, siis levib mõju nagu säbarlainetus tiigi pinnal. Kui me oma rõõmust räägime, siis see ei vähene, vaid kahe- ja kolme-kordistub. Just niimoodi toimibki rõõmusõnum.
Inimesed Piiblis olid samasugused nagu meie. Johannes käis koos Jeesusega, kuulas tema õpetusi ja oli tunnistajaks tema imetegudele. Kui Johannes vaatas Jeesust, siis nägi ta iga päev Jumala palet. See kogemus täitis ta ülevoolava rõõmuga. Johannese maailm oli muutunud teistsuguseks ja ta lihtsalt pidi rõõmusõnumit kuulutama.
Üks meie jüngriks olemise test on see, kas me hoolime piisavalt, et rääkida teistele uuest elust, mille me Kristuses leidsime. Kui me seda teeme, siis levib mõju nagu säbarlainetus tiigi pinnal. Kui me oma rõõmust räägime, siis see ei vähene, vaid kahe- ja kolme-kordistub. Just niimoodi toimibki rõõmusõnum.
Richard L. Mabry (Texas, USA)