Kas aktiivne kuulamine?

Hiljuti võtsin ma meie linna paraadi videofilmile. Kui ma koju tulin, sain telefonikõne oma healt sõbralt, kes oli paraadil kostümeeritult marssinud. Sõber oli veidi solvunud, et ma polnud teda ära tundnud. Ma selgitasin, et polnud teda kostüümis ära tundnud. Ta oli veel rohkem üllatunud, et ma teda ära ei tundnud, sest just siis, kui ta minust möödus, oli ta mind nime pidi hüüdnud. Hämmastunult mängisin ma videolindi ette. Oma üllatuseks kuulsin ma teda videolindilt kuus korda mu nime hüüdmas. Kuidas ma ometi teda paraadi ajal ei kuulnud?

Sellele mõeldes adusin, et mu mõtted oli värvilistest tuledest, muusikast ja toidulõhnadest nii hajutatud, et ma ei olnud tema häälele tähelepanu pööranud. Ma imestasin, kui sageli räägib Jumal meiega ja me ei kuule teda. Me oleme niivõrd iseendale keskendunud ja oma igapäevatöödest kõrvale juhitud, et ei peatu Jumala hääle kuulamiseks.

Jumal saab meiega rääkimiseks valida palju viise – näiteks pühakirjateksti, jutluste, raamatute ja kristlastest sõprade sõnade kaudu. Me võime võtta aega, ja nagu Saamuel, õpime Jumala häält kuuldes seda ära tundma. Nüüd palun ma juhtimist ja kuulan aktiivselt Jumala vastust.