Minu “muremutter”

Selle väikese mutrikese juurde, mida ma taskus kannan, kuulub üks lugu. Hulk aega tagasi oli mul eriti raske aeg konfliktide pärast töö juures. Ühel laupäevaõhtul leidsin ma lampi parandades pelgupaiga oma koduses töötoas. Selleks, et väikest mutrit enne rauatarvetepoodi minekut ja uue ostmist mitte ära kaotada, libistasin ma selle oma võtmerõngasse.

Järgmisel hommikul kirikus jutlustas meie pastor Jumala usaldamisest katsumuse ajal. Just seda sõnumit ma vajasingi. Pastor soovitas kasutada mingit materiaalset eset, mis meenutaks, et raskel ajal tuleb toetuda Jumalale.

Kui ma seisin, käed taskus, ja kuulasin, ise segaduses ja meele-heites, tundsin ma tillukest mutrikest oma võtmerõngas. Ma otsustasin kasutada seda meenutusena, et kõigest hoolimata pean ma Jumalat usaldama. Mutter on juba aastaid seal olnud, selle servad on aastatega siledaks kulunud, olles pidev meenutus Jumala hoolest. Iga kord, kui elu muutub karmiks, libistan ma käe taskusse ja keerutan mutrit pöidlaga, niimoodi tundes, et pean ikka ja jälle Jumalat usaldama. Ja Jumal ei ole mind kunagi hätta jätnud.