Jumala lohutav kohalolu

Minu abikaasa, kellega olime 49 aastat koos elanud, lamas abituna intensiivravi osakonnas, ümbritsetud paljude voolikute ja aparaatidega. Just nädal tagasi oli ta pärast jumalateenistust tulnud minu juurde, pannud käe mu ümber ja öelnud: “Tule, kallike. Lähme koju.” Kallike? Kaks eakat inimest nagu meie? Kuid minu jaoks oli ta kõik.

Nüüd sain ma vaid ta kätt hoida. Olin täidetud valu ja üksijäämishirmuga. Ma ei suutnud palvetada, mu meeleheide oli tohutu suur. Paanikast vabanemiseks hakkasin ma kordama 23. Laulu sõnu: “Issand on mu karjane…. Ka kui ma kõnniksin pimedas orus, ei karda ma kurja, sest sina oled minuga” (1. ja 4. salm). Ikka ja jälle laususin ma neid sõnu.

Õhtul pärast seda, kui ta oli surnud, sisenesin ma üksinda meie koju. Kui ma seda tegin, ümbritses mu õlgu soe, õrn tunne nagu pehme tekk. Jumala kohalolu ümbritses mind. Nagu ütles laulik: “Su karjasekepp ja su sau, need trööstivad mind” (Laul 23:4). Ma sain kinnitust, et Jumal on minuga mu kaotusevalus ja üksinduses.

Nüüd, kuus aastat hiljem, loen ma sageli kokku oma õnnistusi ja nimekirja alguses on Jumala lohutav kohalolu. “Headus ja heldus” (Laul 23:6) on mind kindlalt järginud.