Isa käed
Lugege Laul 91:1-16
Sest mina tunnen mõtteid, mis ma teie pärast mõlgutan, ütleb Issand: need on rahu, aga mitte õnnetuse mõtted, et anda teile tulevikku ja lootust. (Jeremija 29:11)
Ma armastasin oma isa käsi. Need olid suured, laiad, tugevad ja raskest tööst karedad.
1994. aasta veebruari lõpus helistati mulle haigla intensiivravipalatist ja öeldi, et mu isa on haige. Nelja päeva pärast istusin ma isa voodi kõrval. Ta põdes kõhuaneurüsmi ja talle tehti mitu tundi kestnud operatsioon. Kuigi operatsioon aitas aneurüsmist jagu saada, olid paljud elundid lakanud töötamast ja isa sai rabanduse. Aparaadid hoidsid teda elus. Mu vend ja mina otsustasime, et laseme need välja lülitada.
Selle otsuse tegemisest alates olin ma oma isa voodi kõrval. Ma hoidsin ta kätt. Oma viimasel elupäeval pööras isa oma pea minu poole, avas hetkeks silmad ja patsutas kaks korda, ainult kaks korda mu vasakut põske. Siis pani ta käe voodi peale tagasi. Varsti pärast seda läks mu isa oma armastava Issanda juurde.
Mu isa oli sügavalt usklik. Ma tean, et selle liigutusega kinnitas isa mulle, et kõik saab korda. Kaks patsutust tugevalt, armastavalt käelt meenutasid mulle, et sügavamal tasemel on kõik alati korras. Me ei pea imestama. Ükskõik, mis meiega juhtub, on kõik alati korras, sest Jumal, meie taevane Isa, on alati meiega.
Selle otsuse tegemisest alates olin ma oma isa voodi kõrval. Ma hoidsin ta kätt. Oma viimasel elupäeval pööras isa oma pea minu poole, avas hetkeks silmad ja patsutas kaks korda, ainult kaks korda mu vasakut põske. Siis pani ta käe voodi peale tagasi. Varsti pärast seda läks mu isa oma armastava Issanda juurde.
Mu isa oli sügavalt usklik. Ma tean, et selle liigutusega kinnitas isa mulle, et kõik saab korda. Kaks patsutust tugevalt, armastavalt käelt meenutasid mulle, et sügavamal tasemel on kõik alati korras. Me ei pea imestama. Ükskõik, mis meiega juhtub, on kõik alati korras, sest Jumal, meie taevane Isa, on alati meiega.
Lynn Konicki (Pennsylvania, USA)