Värskete silmadega
Lugege 1. Moosese 1:28-31
See on Issanda suur heldus, et me pole otsa saanud, sest tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued – sinu ustavus on suur! (Nutulaulud 3:22-23)
Ma avasin vanaema aknakatted, lootes, et tuppa tuleb rohkem valgust.
Vanaema ei tuletanud kunagi meelde, et need tuleb avada. Sellest ajast peale, kui ta viidi üle hooldekodu vanurite hoolduse osakonda, oli ta järjest rohkem unustama hakanud. Mul oli kurb vaadata, kuidas vanaema vaimsed võimed kustusid.
Ühel päeval istusime laua ääres ja panime üheskoos lastepuslet kokku. Ma olin toonud talle lilli ja iga kord, kui vanaema üles vaatas, nägi ta lilli otsekui esimest korda ja küsis, kes need tõi. Kui ma nägin, et ta tõstab jälle pilgu puslelt üles, püüdsin ma oma solvumist maha suruda küsimuse juures, mille tulekut ma juba ette teadsin.
“Vaata, mis mulle on toodud!” ütles vanaema meeldiva üllatusega. Siis lisas ta: “Küll täna on ilus päev!”
Ma tundsin, kuidas mu hing kinni jäi. Vanaema mäletas midagi sellist, mille mina olin unustanud: Jumala loodud ilu. Seda, mida ma olin varem vaadanud kurvana, nägin ma nüüd hämmastusega: naist, kes nägi asju värskete silmadega, silmadega, mis ei pidanud “tavalist” iseenesestmõistetavaks. Tundus, nagu oleksin ma tunnetanud Jumala külluslikkust seal, kus olin oodanud ainult kaotust. Vanaema andis mulle pilgu Issandast, kes elab nendes elunurkades, mida me võiksime nimetada “tühjadeks”, Jumalast, kes liigub nii pimeduses kui valguses, meid kõiki õnnistades.
Ühel päeval istusime laua ääres ja panime üheskoos lastepuslet kokku. Ma olin toonud talle lilli ja iga kord, kui vanaema üles vaatas, nägi ta lilli otsekui esimest korda ja küsis, kes need tõi. Kui ma nägin, et ta tõstab jälle pilgu puslelt üles, püüdsin ma oma solvumist maha suruda küsimuse juures, mille tulekut ma juba ette teadsin.
“Vaata, mis mulle on toodud!” ütles vanaema meeldiva üllatusega. Siis lisas ta: “Küll täna on ilus päev!”
Ma tundsin, kuidas mu hing kinni jäi. Vanaema mäletas midagi sellist, mille mina olin unustanud: Jumala loodud ilu. Seda, mida ma olin varem vaadanud kurvana, nägin ma nüüd hämmastusega: naist, kes nägi asju värskete silmadega, silmadega, mis ei pidanud “tavalist” iseenesestmõistetavaks. Tundus, nagu oleksin ma tunnetanud Jumala külluslikkust seal, kus olin oodanud ainult kaotust. Vanaema andis mulle pilgu Issandast, kes elab nendes elunurkades, mida me võiksime nimetada “tühjadeks”, Jumalast, kes liigub nii pimeduses kui valguses, meid kõiki õnnistades.
Callie Smith (Indiana, USA)