Teeäärne arm
Lugege Matteuse 25:31-40
Ja kuningas vastab neile: “Tõesti, ma ütlen teile, mida te iganes olete teinud kellele tahes mu kõige pisematest vendadest, seda te olete teinud mulle!” (Matteuse 25:40)
Linnaservas tänavanurgal seisis üks mees. Ta müüs valgusfoori juures peatuvatele autojuhtidele ajalehti, komberdades ühe auto juurest teise juurde, ühe käe all kark ja teises käes ajalehed.
Tal oli ainult üks jalg ja ta kõndis roostes karguga. Tal puudusid esihambad.
Kui mees lähenes autodele, püüdes ajalehte müüa, surusin ma alguses ennast vastu autoistet. Oma hirmu pärast häbi tundes otsustasin ma piinlikkustunde asemel selle mehe eest palvetada. Igal neljapäeval oma kõrges eas onu juurde sõites hakkasin ma mehe käest ajalehte ostma.
Mõne kuu pärast jäi mul järjest kolm neljapäeva vahele. Ületunnitöö, pereprobleemid ja tugeva köhaga bronhiit takistasid mind onule külla minemast. Olles lõpuks tagasi oma tavalises elurütmis, jõudsin ma tuttavale tänavanurgale, mille valgusfoori-tuli mind taas peatas. Ma andsin ajalehemüüjale raha ja rääksin talle oma hiljutistest hädadest. Mehe nägu pehmenes. Ta surus ajalehed ühe käe alla ja pani oma käe minu omale. Siis ütles ta: “Ma palvetan, et varsti läheks paremini.” Ma hingasin sügavalt sisse. Mina, kellel on piisavalt hambaid, et head toitu süüa, ja kaks tervet jalga, et igale poole minna, sain tema palvest lohutusanni veel enne seda, kui valgusfoorituli muutus. Kristusel oli uus nägu ja ma rõõmustasin, et olin teda teeservas näinud.
Kui mees lähenes autodele, püüdes ajalehte müüa, surusin ma alguses ennast vastu autoistet. Oma hirmu pärast häbi tundes otsustasin ma piinlikkustunde asemel selle mehe eest palvetada. Igal neljapäeval oma kõrges eas onu juurde sõites hakkasin ma mehe käest ajalehte ostma.
Mõne kuu pärast jäi mul järjest kolm neljapäeva vahele. Ületunnitöö, pereprobleemid ja tugeva köhaga bronhiit takistasid mind onule külla minemast. Olles lõpuks tagasi oma tavalises elurütmis, jõudsin ma tuttavale tänavanurgale, mille valgusfoori-tuli mind taas peatas. Ma andsin ajalehemüüjale raha ja rääksin talle oma hiljutistest hädadest. Mehe nägu pehmenes. Ta surus ajalehed ühe käe alla ja pani oma käe minu omale. Siis ütles ta: “Ma palvetan, et varsti läheks paremini.” Ma hingasin sügavalt sisse. Mina, kellel on piisavalt hambaid, et head toitu süüa, ja kaks tervet jalga, et igale poole minna, sain tema palvest lohutusanni veel enne seda, kui valgusfoorituli muutus. Kristusel oli uus nägu ja ma rõõmustasin, et olin teda teeservas näinud.
Linda Tatum (Põhja-Carolina, USA)