Kas Jumalast hüljatud?

Enne kui ma ajakirjanikuna Somaaliasse läksin, räägiti mulle, et see on Jumalast hüljatud maa. See on kuum ja kuiv ning siin napib selliseid asju nagu elekter ja kraanivesi. Ma külastasin väikest haiglat, mis tegelikult koosnes lahtistest tuhaplokkidest ruumidest, kus puudusid isegi elementaarsed tarbed. Siin kohtasin ma kaht moslemist arsti, kes olid mõlemad vabatahtlikud.

Üks nende patsientidest oli raskelt vigastatud päästetöötaja, kes oli sõitnud ühele paljudest selles piirkonnas peituvatest maa-miinidest. Ruumi teises otsas lamas kohutavate põletus-haavadega noor naine. Naise onn süttis pommiplahvatusest, mida ta oli mässuliste rühma jaoks peitnud. Naise eest hoolitsev arst rääkis temaga hellalt, tampooniga õrnalt ta haavu tupsutades.

Nagu paljudes teisteski kohtades, olid surm ja hävitustöö siin liiga lähedal. Terrori ja valu keskel, rahuvalvajate ja geriljade hulgas jälgisin ma, kuidas see arst riskis oma eluga toomaks terviklikkust. Ma kuulsin ta hääles kaastunnet ja nägin seda tema tervendavas puudutuses. Ma tundsin, et seisan Jumala ligiolus ja teadsin, et Jumal ei olnud hüljanud ei seda ega ühtki teist kannatuste ja valu paika.