Kojutulek

Nädala pärast lendab mu perekond põhja poole ja siis sõidame kaks tundi, et jõuda Harnishite suguvõsa nelja põlvkonna kokkutulekule. Me sõidame mööda farmist, kus mu isaisa ja -ema kasvatasid üles seitse last. Me külastame mäenõlval asuvat surnuaeda, kuhu on maetud mu ema vanemad. Me külastame jumalateenistust kirikus, kus mind ristiti. Mu tütred on kannatlikud ja naeravad uuesti lugude üle, mida me kõik räägime. Sellegipoolest pole see koht enam mu kodu.

Ma tean, et liiga paljude jaoks on kodu hirmu-, hülgamise, väärkohtlemise ja valukoht, mis neid kummitab. Kuid kodumõte ulatub sügavamale kui me mälestused ja kogemused. Kodu ei ole niivõrd koht kui see on igatsus. Selle sügavustes toob igatsus kodu järele meid ära tundma oma sügavat vaimulikku koduigatsust Jumala järele.

Üks Jeesuse kõige tuttavamaid ja armastatumaid tähendamis-sõnu on lugu kahest pojast, kellest üks läks minema ja teine jäi koju. Kõige rohkem on see meie armastava Jumala lugu, kes igatseb, et me kõik tuleksime koju. Meie sügav vaimulik nälg saab rahuldatud ainult osaduse kaudu Jumalaga ja ilma selleta oleme me kõik kodutud. Kuid nagu isa Jeesuse loos, ootab Jumal valvsalt ja tuleb sellel hetkel, kui me osaduse poole pöördume, joostes meid tervitama.