Püha jutuajamine

Ansamblis improviseerimine on nagu vestlemine. Kui ansambel kõlab hästi, siis kuulavad kõik muusikud pingeliselt teisi, lisades ettevaatlikult abipakkuvaid muusikalisi fraase ja ehitades üles teiste mängijate ideid. Kui aga ansambel kõlab halvasti, siis on see nagu vaidluse sugulane. Sooloesineja võib mängida liiga kaua, ärritades ülejäänud ansamblit, üks liige võib täita laulu fraasidega, mis ei tundu meloodiaga sobivat, muusikud võivad üksteist summutada.

Ma olen muusik. Mulle meeldib ka rääkida. Ma leian end sageli vestlemas ja ma ei ole alati hea kuulaja. Mõnikord kipun ma sama innukalt mängima ansamblikaaslasega ühel ajal nagu segama oma sõprade jutu vahele, püüdes nende ideid enda omadega üle trumbata. Kui ma mängin või räägin impulsiivselt, siis see, mis välja tuleb, on hoolimatu, segadust tekitav või vale. Jumal on kasutanud Õpetussõnu 18:21 meenutamaks, et ma kontrolliksin oma sõnu: “Surm ja elu on keele võimuses”.

Ma olen kainestatud, adudes keele väge. Just nii nagu oma ansamblikaaslaste kuulamine, pigem nende ideede edasiviimine kui enda omade pealesurumine kannab muusikalist vilja, saavad kuulamine ja mõtlemine enne rääkima hakkamist kaasa aidata abivalmis vestlustele.