Häbi tundmata
Lugege 2. Timoteose 1:3-14
Jumal ei ole meile ju andnud arguse vaimu, vaid väe ja armastuse ja mõistlikkuse vaimu. (2. Timoteose 1:7)
Ma töötan riiklikus haridussüsteemis ja leian mõnikord, et mul on häbi avalikult oma usulisi veendumusi väljendada.
Hiljuti rääkis töökaaslane mulle oma tütre terviseprobleemidest. Selle asemel, et öelda, et ma palvetan ta tütre eest, ütlesin hoopis, et “ma mõtlen ta peale”.
Kui ma tol õhtul kodus olles öeldut meenutasin, oli mul kahju, et ma ei öelnud seda, mida tegelikult tahtsin ja mul oli häbi, et ma polnud avaldanud oma usku. Ma teadsin, et mu ükskõiksed sõnad kurvastasid Jumalat.
Järgmisel päeval läksin ma tööle ja ütlesin, et mul on kahju, et ma polnud öelnud seda, mida tegelikult tahtsin, nimelt et ma palvetan ta tütre eest. Minu üllatuseks mu töökaaslane naeratas ja siis embas mind, öeldes, et ka tema on usklik!
Millisest õnnistusest oleksin ma ilma jäänud, kui poleks oma usku tunnistanud! Nüüd pole mul ainult osadusrõõm teise usklikuga, vaid ma tunnen samuti rahu, et olin sellest rääkinud.
Kui ma tol õhtul kodus olles öeldut meenutasin, oli mul kahju, et ma ei öelnud seda, mida tegelikult tahtsin ja mul oli häbi, et ma polnud avaldanud oma usku. Ma teadsin, et mu ükskõiksed sõnad kurvastasid Jumalat.
Järgmisel päeval läksin ma tööle ja ütlesin, et mul on kahju, et ma polnud öelnud seda, mida tegelikult tahtsin, nimelt et ma palvetan ta tütre eest. Minu üllatuseks mu töökaaslane naeratas ja siis embas mind, öeldes, et ka tema on usklik!
Millisest õnnistusest oleksin ma ilma jäänud, kui poleks oma usku tunnistanud! Nüüd pole mul ainult osadusrõõm teise usklikuga, vaid ma tunnen samuti rahu, et olin sellest rääkinud.
Linda M. Wall (Oregon, USA)