Innukad jõupingutused

Ühel kevadel istutasime abikaasaga gardeeniaid. “Me aitame,” ütlesid meie kaks väikest poega. Me andsime neile labidakesed ja nad hakkasid kaevama. Enne kui me seda märkasime, olid nad juba läinud ja mängisid oma mänguasjadega, jättes mulla sisse maha mõned madalad augud. Muidugi ei öelnud me neile midagi. Meil oli hea meel, et nad üldse midagi teha püüdsid.

Kui ma aga oleksin tellinud maastikukujundusfirma neid gardeeniaid istutama, siis oleksin ma olnud häiritud. “Te ei saa makstud enne, kui töö on õigesti tehtud,” oleksin ma neile öelnud. See mõte meenutas mulle, mis vahe on teenida reaktsiooniks Jumala armule ja katses seda meie tegudega ära teenida. See ongi erinevus laste innukate pakkumiste vahel, mida nad oma vanematele tegid, ja pingelise töö vahel, mida töölised oma tööandja jaoks teeksid.

Meie positsioon oma Isa kodus on turvaline. Isegi kui me headesse tegudesse on segunenud patu jäänused ja parim, mida me teha suudame, on kaevata Kõigevägevama jaoks madalaid auke, on Jumal meie jõupingutusega rahul. Kui me otsime päästet Jumala armus ja mitte endi heades tegudes, siis saame vabalt pakkuda rõõmsat teenimist.