Lahkem, hellem Jumal
Lugege 1. Johannese 4:13-21
Selles on Jumala armastus saanud meie juures täiuslikuks, et meil oleks julgust kohtupäeval… Armastuses ei ole kartust, vaid täiuslik armastus ajab kartuse välja, sest kartuses on karistus, aga kartja ei ole saanud täiuslikuks armastuses. (1. Johannese 4:17-18)
Kui ma olin laps, siis käis me pere harva kirikus. Uudishimust kuulasin ma mõnikord raadiost jutlusi.
Tundus, et enamik neist jutlustajatest rääkis, et peaksime elama pidevas hirmus, et mitte minna põrgusse. Kui ma hakkasin ise kirikus käima, siis olin üllatunud, et kuulsin rohkem Jumala armastusest kui põrgust. Patust ei räägitud kunagi ilma andesksaamist mainimata. Mulle meeldis see lahkem, hellem Jumal, kuid ma muretsesin sellegi-poolest: “Kas see kirik lahjendab evangeeliumit? Kas me ei peagi Jumala karistust kartma?”
Siis lugesin ma ühel päeval ülaltoodud 1. Johannese kirjakohta. Mulle oli tõeliseks kergenduseks lugeda, et hirm saada Jumalalt karistada ei ole suure usu, vaid puuduliku või ebatäiusliku usu märk. Nagu väljendas Heebrea 10:22-23 autor, saame me minna “Jumala ette siira südamega usukülluses… Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud!”
Ma olen selgeks saanud, et “kartmise” piibellik tähendus on omada harrast aukartust ja austust. See aga ei tähenda elada kohtupäeva hirmuvalitsuses.
Siis lugesin ma ühel päeval ülaltoodud 1. Johannese kirjakohta. Mulle oli tõeliseks kergenduseks lugeda, et hirm saada Jumalalt karistada ei ole suure usu, vaid puuduliku või ebatäiusliku usu märk. Nagu väljendas Heebrea 10:22-23 autor, saame me minna “Jumala ette siira südamega usukülluses… Pidagem vankumatult kinni lootuse tunnistusest, sest ustav on, kes seda on tõotanud!”
Ma olen selgeks saanud, et “kartmise” piibellik tähendus on omada harrast aukartust ja austust. See aga ei tähenda elada kohtupäeva hirmuvalitsuses.
Michael A. Macdonald (Põhja-Carolina, USA)