Igapäevane vaikse tunni juhtnöör
Lugege 1. Korintose 15:50-58
Surm on neelatud võidusse. (1. Korintose 15:54)
On neljapäeva hommik. Ma seisan ja vaatan. Voodi on tühi.
Järel on vaid lihtne metallraam, millelt on võetud madrats, tekid ja padjad. Mind tabab julm tõde, et mu ema, kes veetis selles voodis peaaegu viis aastat, on surnud. Ma vaatan tühja voodit. Siis liigub mu pilk öökapile. Piibli peal lamab mu ema “Päevasõna” eksemplar – igapäevase Jumalaga veetmise tervendava väe ajaline meenutus. Ma lahkun toast, et minna matusekorraldusi tegema.
Mõni päev hiljem tulen ma jagama oma ema matusetalitusest Paula ja Joyga, kahe samas toas oleva voodihaigega. Minu üllatuseks on keegi uus mu ema voodis. Ta naeratab mulle, pannes käest mu ema “Päevasõna” eksemplari. “Ma olen lugenud seda väikest raamatukest sellest ajast peale, kui reedel haiglasse tulin,” lausub naine. “See on mulle iga päev suureks toeks.”
Lahkudes mõtlen ma: “Pärast seda, kui ma viie aasta jooksul igal teisel nädalavahetusel siia sõitsin, ei pea ma enam siia tulema. Võib-olla peaksin siiski. Kuidas siis muidu saaksid selles voodis olijad endale “Päevasõna” eksemplari?”
Surm ei ole lõpp – minu ema või minu jaoks. See on lihtsalt uue teekonna, uue väljakutse algus. See on uus Jumala teenimise päev.
Mõni päev hiljem tulen ma jagama oma ema matusetalitusest Paula ja Joyga, kahe samas toas oleva voodihaigega. Minu üllatuseks on keegi uus mu ema voodis. Ta naeratab mulle, pannes käest mu ema “Päevasõna” eksemplari. “Ma olen lugenud seda väikest raamatukest sellest ajast peale, kui reedel haiglasse tulin,” lausub naine. “See on mulle iga päev suureks toeks.”
Lahkudes mõtlen ma: “Pärast seda, kui ma viie aasta jooksul igal teisel nädalavahetusel siia sõitsin, ei pea ma enam siia tulema. Võib-olla peaksin siiski. Kuidas siis muidu saaksid selles voodis olijad endale “Päevasõna” eksemplari?”
Surm ei ole lõpp – minu ema või minu jaoks. See on lihtsalt uue teekonna, uue väljakutse algus. See on uus Jumala teenimise päev.
Roland Rink (Lõuna-Aafrika, Gauteng)