Käima õppimine

Ma meenutan neid konkreetseid päevi, kui me lapsed tegid oma esimesi samme, nende tillukesed käed hoidsid tasakaalu saavutamiseks mu sõrmedest kinni. Nende ees oli uus ja imeline maailm, mida nad omaette roomates veel ei näinud. Nad ei näinud mind enda taga, kuid ei lasknud minust lahti, sest teadsid intuitiivselt, et ilma minuta kaotaksid nad tasakaalu. Kui lapsed muutusid piisavalt tugevaks ja omandasid tasakaalu, siis pöörasin ma nad näoga enda poole. Kui nad nägid mind, siis andis igatsus tulla minu juurde neile julgust astuda need esimesed sammud iseseisvalt minu mu käte vahele. Lapsed komistasid mõned korrad, kuid ma olin alati kohal, et neid kinni püüda, tugevdades nende oskust ja usku iseendasse, nii et ühel päeval suutsid nad iseseisvalt kõndida.

Kui ma loen Jeesuse sõnu Matteuse 18. peatükis: “Kui te ei pöördu ega saa nagu lapsed”, siis mõistan, et ma olen liiga kaua omaette läbi elu roomanud. Kui ma luban Jumalal ennast juhtida, näen ma uut maailma, väljavaadet, mida ma ei ole kunagi varem kogenud. See uus väljavaade ehitab üles mu jõu, et saaksin vaadata kaugemale maailma kannatusest ja valust ning näha imelise Tervendaja, Looja ja Teejuhi tegusid. Kui ma siis pöördun ülistuses, palves ja teenimises Jumala poole, leian ma julgust astuda need esimesed sammud Jumala poole, nii et peagi kõnnime me külg külje kõrval.