Meie Niineve elanikud

Joona oli maruvihane, et kui Iisraeli vaenlased Niineve elanikud pattu kahetsesid, andis Jumal neile andeks. Kibestumine hoidis teda nelikümmend päeva kõrvetava päikese käes, kui ta jälgis linna, lootes, et Jumal vahetab oma halastuse raevu vastu. Mind hämmeldas see, et Joona Niineve elanikke nii väga vihkas. Siis mõtlesin ma tagasi sellele ajale, kui ma värske koolilõpetanuna töötasin elektriliinide ehitus-meeskonnas vilunud liinimehe käe all, keda ma nimetan Jackiks. Töö ajal karjus Jack pidevalt ülejäänute peale, kasutas roppe sõnu, sellega solvates meie intelligentsi ja oskuseid. Mitte ainult see, meie meeskond jagas kodust eemal viibides ühist korterit ning mõnikord tuli Jack öösel joomast ja sõi ära meie toidu, mille me olime endale lõunasöögiks ostnud.

Ühel õhtul lugesin ma Matteuse 5:44-45 ja otsustasin oma vaenlase Jacki eest palvetada. Ma palusin Jumalat, et ta päästaks Jacki, kuid mu süda polnud sellele soovile täielikult pühendunud. Aastaid hiljem, kui ma olin sellelt töökohalt lahkunud, kohtasin üht meest Jacki kodulinnast ja küsisin, kuidas Jackil läheb, lootes halbu uudiseid. Mees rääkis, et Jack on oma kodulinnas pastor. Ma olin ðokeeritud, ja ausalt öeldes, veidi pettunud. “Kus on siin õiglus?” mõtlesin ma. Nagu Joona teadsin ma, et me teenime kaastunde Jumalat ja olin kartnud, et mu ebasiirale palvele vastatakse. Sellest ajast peale olen tänanud Jumalat, et ta näitas kaastunnet Jacki vastu, sest see on sama kaastunne, mida Jumal on minu vastu osutanud.