Elamislootus

Viimased kakskümmend aastat olen ma jälginud, kuidas mu õde ennast narkootikumide kasutamisega hävitab. Ma olen lausa raevunud tema manipuleerimise, valede ja eitamiste pärast. Ta käitumine on olnud laastav. Teda ei võeta enam vastu meie vanematekodus ja mu laste turvalisuse pärast ka minu omas. Tal oli väljaspool abielu sündinud laps, kelle isa suri narkootikumide üledoosi tõttu.

Mu õde ei soovinudki abi saada. Mu perekond ei ole kaotanud lootust, et see kunagi rõõmsameelne ja muretu inimene muutub ning hakkab elama tervislikumalt ja arukamalt.

Mu õetütre isa surm sundis mind alistuma. Ma karjusin vihast ja valust lapse pärast. Jumal võttis minult viha oma õe vastu ning täitis mu südame armastuse ja andestusega. Jumal meenutas mulle, et nii kaua, kui mu õde elab, on veel lootust, kuigi lootus võib olla liivatera suurune. Minu ülesanne on jätkata palumist, teda armastada ja kasutada iga võimalust, et teda Jumala juurde juhatada.