Jõulurõõm

Palju aastaid on üks mu jõulurõõmudest olnud Päästearmee supikööke toetada ja kohaliku toidupoe ees väikest kellukest helistada. Mõnel päeval muutis talvekülm kellahelina väljakutsuvaks ja ebameeldivaks, kuid rahaannetajate näoilmed olid sellele vääriliseks tasuks. Möödunud jõuluajal seisis üks armas vanem naine mu lähedal, tükk aega oma käekotist raha otsides. Naine nägi välja nii, nagu oleks ta ise üks nendest, kes rahalist abi vajavad. Lõpuks säras ta rõõmust, kui tal õnnestus oma üsna tagasihoidlik ohver karpi panna. Nagu märkis Jeesus oma loos lesknaise ohvriannist ja ta mündist, tuli seegi ohver naise südamest, ja just see oligi tähtis.

Päästearmee kellukese helistamise ajal märkasin, et inimesed, kes ohvri tõid, olid kõige sagedamini need, kes tundusid olevat kõige vaesemad ja nende andi peegeldas särav näoilme. Kuid kõige rohkem mäletan ma lapsi, kes panid karpi oma vanemate käest saadud münte. Kuuldes sõnu “Rõõmsaid jõuluid” kiirgasid nad mulle kõige imelisemat naeratust. Jah, andmine, ükskõik, kui väikese rahasumma andmine võib tuua meile särava näo ja heljuva vaimu.