Lihtsalt oodake

Pastorina räägin ma inimestele iga advendi ajal: “Aegade jooksul on kristlased leidnud, et kasulik on lihtsalt oodata; oodata lihtsalt, ja ootamise ajal teha oma elus inventuuri.” Ja siis ütlevad inimesed: “Ärge olge nii tõsimeelne.”

Ausalt, mulle ei meeldi Ristija Johannese osa, kes kutsub inimesi meeleparandusele. Ma eelistan olla rõõmus pastor, kes jõulude ajal teistega osadust naudib.

Sellegipoolest oleme kutsutud ootamise ajal valmistuma Kristuse tulekuks. Me valmistume Jeesuse tulekuks, tunnistades oma vajadust tema järele. Arusaamine, et me vajame Jeesust, ei ole väga lõbus. See nõuab, et oleksime ausad selle suhtes, mis me elus puudub ja mis on meis vale. Advent kutsub meid ära tundma, et tühimikku me hinges ei saa täita pisiasjade, meelelahutuse, toidu, alkoholi, mõnuainete, spordi, hõivatuse, reisimise, töö, usu või kirikuga. Need ei paku rahuldust, sest tühimik meie sees on tõsine vaimne vajadus, mida saab täita ainult Jumal.

Advent valmistab meid nägema, et Jeesus, väike lapsuke sõimes, on Jumala püha. Kui me ei ärka, siis ei tunne me unised silmad ära Jumalat väikelapses, kes on rohkem meie kui Jumala sarnane.