Jumala and

Vihma tibutas nii õrnalt, et ma olin sellest vaevalt teadlik. Suurem osa Austraaliast oli meie ajaloo kõige laastavama põua küüsis. Mulle meenuvad mu lapsepõlveajad, kui ma pärast rajuvihma läbi loikude paterdasin. Kui saabub torm, ei saa me allasadavat vihma eirata, kuid sel päeval sadas vihma äärmiselt õrnalt, õnnistades maad. Ma ootasin ja lootsin, et saame uue saagi. Kui ma mõtlesin vihmale, meenus mulle Jumala arm ja halastus, mis meie peale langeb. Aeg-ajalt kallab Jumal meie peale õnnistusi. Enamasti on Jumala õnnistused nagu õrnad vihmahood, mis tulevad mõnikord nii vaikselt, et ma isegi ei tunne neid ära. Alles siis, kui näen nende õnnistuste tagajärgi, tunnustan ma, kuidas Jumal on andnud mulle kõiki väikseid asju, mida ma päevast päeva vajan.