Vesi kaljust

Kui ma täna neid sõnu kirjutan, on paljud mu usukogukonna liikmed mures selle pärast, et väärtuslik teeninduskeskus võidakse rahapuudusel sulgeda. See keskus muretseb riideid ja muid tarbeesemeid südalinnas elavatele vaestele perekondadele. See on ka turvaline paik tänavainimestele ja teistele ebakindla eluviisiga elanikele. Kuni me toetame ja palvetame, et keskus leiaks finantseerijaid, läheb aeg edasi. Me teame, et Jumal hoolitseb vaeste eest, kuid nagu Egiptusest lahkuvad juudid, on meilgi kerge kaevelda: “Kas Issand on meie hulgas või mitte?” Inimesed teadsid tollal, et nende (ja nende kariloomade) ellujäämine sõltub veest. Kui nad väljendasid seda muret Moosesele, pöördus Mooses Jumala poole ja Jumal vastas üllataval moel. Jumala käsu peale lõi Mooses vastu kaljut ja sealt hakkas vesi välja voolama.

Jumal vastab me palvetele viisidel, mida me isegi ei suuda ette kujutada. Võib-olla peaksime selle asemel, et palvetame oma kogukonnakeskuse püsimajäämise eest, hoopis paluma, et näeksime Jumala kätt hoolimata sellest, kui üllatavalt see ennast ilmutab.