Risti valguses

Kui ma kell kuus hommikul ärkasin, kattis nädalalõpulaagrit tihe udu. Kui ma hakkasin ümber järve jooksma, nägin udust hoolimata valgustatud risti Põhja-Carolina kristliku puhkekodu kohal mäel säramas. Kui ma järve teisele kaldale jõudsin, siis avastasin, et ma ei näe enam risti. Ma otsisin taevast pilvi, kuid ei leidnud risti valgust peegeldumas. Olles kindel, et see on lihtsalt hommikuudu varju jäänud, jätkasin ma jooksu lõpetades selle otsimist. Kui ma aga oma marsruudi alguspunkti jõudsin, ei näinud ma sellegipoolest risti. Seda ääristanud tuled olid päevavalguse saabudes välja lülitatud. Rist ei olnud lahkunud või varju läinud, kuid selle olemasolu ei olnud mulle enam nii ilmne nagu enne. Läbi oma elu jookstes olen ma tundnud loendamatuid kordi, et ma "ei näinud risti" ning Jumal tundus olevat hämar ja kauge. Selles aga peitubki usk – kui leiate ennast pimedas, siis tuleb jätkata valgusesse uskumist. Ja nagu minu jooksu puhul, on kõik, mida me teha saame, rühkida edasi veendumusega, et valgus ei ole kunagi nii kaugel, kui me arvame. Tegelikult teame, et Jumala armastus on alati meiega.