Rasked valikud

Ma olen kindel, et apostel Peetrus oleks sageli soovinud, et ta oleks oma suu kinni hoidnud ja lihtsalt minema jalu- tanud või teisiti reageerinud. Jeesus hoiatas Peetrust, et ta hakkab teda maha salgama. Ja Jumal hoiatab meidki. Kuid nagu Peetrus, ei kuula ka meie alati. Ma olen elanud piisavalt kaua, et paljusid asju kahetseda. Enamik on seotud sõnadega – tavaliselt karmi kriitikaga, millest minu headest kavatsustest hoolimata ei olnud kellelegi abi. Ma mäletan, et paar aastat tagasi solvasin üht inimest. Me olime teeninud üheskoos, et teisi aidata, kuid alles hiljuti astusime esimesi samme leppimise suunas. Mul on hea meel, et me seda tegime. See ei olnud mulle lihtne ja tõenäoliselt polnud see ka talle mugav. Ta kinnitas mulle sellegipoolest, et ei tunne mu vastu mingit vaenu. Selline andestus on hindamatu. Me tundsime mõlemad, et ei suuda minevikku muuta. Selle asemel otsustasime edasi liikuda.

See ei ole alati lihtne, sest nagu Peetrus, mäletame ka meie, mida me tegime. Unustada ja andestada ei ole kerge. Ja mõnikord ei suuda me just iseendale andestada.

Me ei saa tehtut muuda, kuid saame muuta oma praegust käitumist. Me saame enne mõelda ja siis rääkida, me võime paluda andeks, kui oleme kedagi solvanud. Ja me võime ka iseendale andestada. Need ei ole lihtsad valikud, kuid olulised.