Jagatud pisarad

Kui meie 23-aastane poeg Michael autoõnnetuses surma sai, täitis meid lein. Tema surma järel olime ümbritsetud pereliikmetest ja sõpradest, kes püüdsid meid lohutada. Me teadsime, et nende jõupingutused tulid südamest ja olid hästi kavatsetud. Mõnest oli rohkem kasu kui teistest, mõni aga tegi paratamatult haiget. Kui me kuulsime sõnu “Ta on nüüd paremas paigas” või “Jumal tahtis, et ta tuleks koju”, siis lohutasid need vähe seda hingematvat agooniat, mida me kogesime.

Jeesus ütles oma jüngritele, et Laatsarus on surnud ja äratatakse surnuist üles. Miks siis Jeesus nuttis, kui ta juba teadis, et lugu lõppeb ülestõusmisega? Ma arvan, et ta nuttis koos nutjatega, kuna ta armastas neid ja Maarja meeleheide kurvastas teda.

Kurvastajad teavad, et nutmine pakub leevendust ja leinapisarad on Jumala armuand. Me saime kõige suurema toetuse inimestelt, kes sõnade puudumise tõttu lihtsalt nutsid koos meiega. Kohutava tragöödia valguses nägime nende armastust mitte ainult Michaeli, vaid ka meie vastu. Sõnadel on oma koht, kuid teiste valu jagamine on veel võimsam. Seda tehes jagame leinajatega Jumala armu.