Ikka kohal
Lugege Laul 27
Tema halastused pole lõppenud: need on igal hommikul uued – sinu ustavus on suur. (Nutulaulud 3:22-23)
Kui ma olin laps, käis vanaema mind aeg-ajalt hoidmas. Ma mäletan, kuidas ma olin kord voodis ärkvel ja nutsin ta järele.
Lõpuks läksin ma kikivarvul – ikka veel nuttes – elutuppa ja leidsin vanaema meie mugava kamina ees istumas. Ta oli üllatunud, kui nägi mind nutmas ning veenis mind, et ta ei ole ära läinud ja on ikka minuga. Ma läksin rahulikult voodisse ja jäin magama, teades, et vanaema armastab mind ja hoolib minust.
Samal viisil ei lakka Jumal meid iial armastamast, meie üle valvamast ega meie eest hoolitsemast – isegi siis, kui me puutume kokku haiguste, pettumuste, õnnetuste, raske kaotuse ja üksindusega või võitleme sageli, suutmata kogeda Jumala lohutavat kohalolu. Me igatseme kinnitust, et Jumal on meie elu Issand ning armastab meid ja hoolib meist alati.
Sellisel korral võime meenutada, et Jumal on tõotanud, et ta ei hülga meid ega jäta meid maha. (Vaadake Heebrea 13:5.) Sageli näeme Jumala armu, headust ja ustavust ainult siis, kui vaatame tagasi oma elu rasketele ja valusatele aegadele.
Samal viisil ei lakka Jumal meid iial armastamast, meie üle valvamast ega meie eest hoolitsemast – isegi siis, kui me puutume kokku haiguste, pettumuste, õnnetuste, raske kaotuse ja üksindusega või võitleme sageli, suutmata kogeda Jumala lohutavat kohalolu. Me igatseme kinnitust, et Jumal on meie elu Issand ning armastab meid ja hoolib meist alati.
Sellisel korral võime meenutada, et Jumal on tõotanud, et ta ei hülga meid ega jäta meid maha. (Vaadake Heebrea 13:5.) Sageli näeme Jumala armu, headust ja ustavust ainult siis, kui vaatame tagasi oma elu rasketele ja valusatele aegadele.
Janette Hughson ( Lääne-Lothia, Šotimaa)