Mõõtmatu kaastunne

Ma mäletan seniajani meeleheitlikku, haavatud pilku Franki silmades, kui ma tol pühapäeval ta ukse avasin. Ma lootsin, et näen oma üksi elavat ja kvadripleegiat põdevat sõpra juba riides ja valmis koos minuga kirikusse tulema. Selle asemel ootas mind ees kohutav vaatepilt. Franki liikumatu keha lamas jäigalt ja higisena teki all. Ääreni täis siiber ja tühi veeklaas tema suu lähedal tähendasid ainult üht - ta juures polnud käinud ükski põetaja! Töötaja poolt valesti koostatud ajakava oli jätnud Franki tundideks üksi ja hoolitsuseta, ta ei suutnud isegi kõige lihtsamaid asju teha. Oma kuivanud huultega oli ta hüüdnud appi. Kuigi ükski inimkõrv ei kuulnud teda, kuulis Jumal siiski. Kui ma Frankile kiiresti appi tormasin, tulvil kaastunnet, väljendas ta nägu tänu ja kergendust. Franki olukord oli ilmekas meenutus meie vaimulikust sõltuvusest Jumalast. Ma vajan meeleheitlikult Päästjat, kes teeks seda, mida ma ise ei suuda: patust puhastust. Sellegipoolest ulatub Jumala piirideta armastus ja mõõtmatu kaastunne meist igaühe vastu palju kaugemale kui see, mida ma tol päeval Franki vastu tundsin. Isegi kui inimesed ei suuda, aitab Jumal meid ustavalt.