Bussipeatuses

Ma jõudsin oma kolmeaastase pojaga bussipeatusesse ja vaatasin teisi bussiootajaid. Üks naine torkas silma oma karmi näo poolest. Mu poeg aga, kes ei teinud järelemõtlematuid otsuseid, lähenes pingile, millel naine istus, vaatas talle silma ja alustas vestlust. “Tere, mis su nimi on?” Minu silmade all naise karm nägu pehmenes ja silmad läksid naerule, kui ta vastas sõbraliku lapse vastupandamatule võlule. Lapse käitumine ja naise reaktsioon panid mind mõtlema sellele, kuidas me teistele vastame. Kui sageli jääme me ilma rikastest suhetest, sest ei püüagi tundma õppida inimesi, kes meie arvates pole jõupingutust väärt?

Jeesus puudutas inimesi, keda teised tagasi tõrjusid. Ta tahab, et me oleksime ta käed, süda ja hääl kõigile, kes võivad ligipääsmatud või ebameeldivad tunduda. Mõned, nagu see naine bussipeatuses, reageerivad otsekohe. Teistel kulub rohkem aega. Sellegipoolest on igaüks väärt jõupingutust. Jumal on ju ka meiega tegutsenud – ja teeb seda nüüdki!