Koht, mida koduks nimetada

“Ma tahan koju,” lausus mu eakas tädi pisarsilmil. Ma soovisin, et oleksin saanud ta valu leevendada. Viimane kord, kui ma tädi külastasin, oli ta valmistanud perelõuna kodus, kus ta oli üle viiekümne aasta elanud. Nüüd olime emaga tulnud teda hooldekodusse vaatama. Kolme aasta jooksul oli ta elu täielikult muutunud. Ta abikaasa suri, tervis halvenes ja ainus laps ei suutnud tema eest hoolitseda. Kui me lahkuma hakkasime, sosistas tädi Elizabeth kurvalt: “Ei.” Ema embas teda ja palvetas: “Jeesus, tänu sulle, et sa oled siin tädi Elizabethiga. Aita teda tunda, et sa ei jäta teda kunagi maha ja valmistad talle uut kodu taevas.” Kui tädi meid välisukse juurde saatis, tundsin ma, nagu oleksin jätnud ta üksi olukorda, mida ta ei suutnud muuta. “Kuidas ma küll ise tema olukorras hakkama saaksin?” mõtlesin ma. Kui me hüvastijätuks lehvitades ära pöördusime, hakkas mu ema nutma. Õige varsti pärast meie külastust läks tädi Elizabeth oma Päästjaga silmast silma kohtuma.

Me kõik tahame ja vajame kohta, mida koduks nimetada. Meie ellu tulevad muutused, võib-olla läbi haiguse, töökoha või perekonna kaotuse või kolimise. Kristus aga tõotab valmistada meile kodu taevas – püsiva kodu koos temaga.