Pidades meeles hingata

Kuna ma olen lastearst, olen ma kogu oma täiskasvanupõlve veetnud enneaegsete laste eest hoolitsedes. Üks nende tavalisi probleeme on unustada hingata, seepärast vajavad nad hooldaja puudutust meenutamaks, et jätkaksid normaalset hinga- mist. Nad on ümbritsetud eluandva õhuga, kuid on surma-ohus, sest nende ebaküps aju ei suuda neile hingamissignaali saata. Ma arvan, et mu vaimulik elu on mõnikord samasugune. Ma olen ümbritsetud Jumala ligioluga, kuid mu ebaküpsus takistab mind vaimulikult hingata. Ma jätan vahele piiblilugemise, eiran vaikse aja vajadust, kohkun tagasi Jumalaga kõnelemast. Kõik need on vajalikud Pühas Vaimus hingamiseks ja oma hinge puhastamiseks elu mürgistest elementidest, mis meie kõigi sisse kogunevad.

Kui mul tekib “õhunappus”, ma olen masendunud ja ilma lootuseta, puudutab mind Jumala käsi, sest ta on paljuski nagu medõde, kes hoolitseb enneaegse imiku eest. Siis mõistan, et ma tunnen tühjust, sest olen unustanud oma igapäeva-tegevustest kõige tähtsama – hingamise Jumala Püha Vaimu elus. Kui ma adun, et ei “hinga” regulaarselt, tulen ma tagasi oma vaiksesse aega ja saan Jumala armastavas ligiolus uuendatud.