Ronimine

Meie peres on kaks teismelist. Me harrastame üheskoos mitmesuguseid tegevusi, eriti siseseinal ronimist. Meile meeldib üksteist ergutada tippu jõudma. Me ronime vanas laohoones, mis on muudetud enam kui kolmekümne marsruudi ehk tõusuga ronimisrajatiseks. Kordamööda me ronime või hoiame köit, millega kindlustatakse ronija turvalisus. Ronides paneme käed ja jalad kunstlike kaljude külge tehtud “hoidjatesse”. Põrandalt võivad need tunduda liiga suured või väikesed, kergesti ligipääsetavad või üksteisest liiga kaugel, liiga siledad või krobelised, et saaksime nende külge kinnituda. Ainus viis seda tegelikult kontrollida on tõusta seinale, kõigepealt uurida iga hoidjat ja otsustada, missugune neist on ronimiseks parim. Ka meie kristlikel teekondadel on sarnased omadused. Me võime mõelda, et teame, missugused ülesanded on liiga rasked või liiga kerged, missuguseid inimesi me suudame või ei suuda taluda, missugustes komiteedes või meeskondades me tahame või ei taha teenida. Aga alles siis, kui laseme Jumalal oma teid juhtida ja hakkame tegelikult tegutsema, suudame mõista, missugused “hoidjad” on Jumalal meile kasutamiseks varutud. Ronimisseina tippu jõudmine ei ole miski võrreldes jumalariigi heaks töötamise rõõmuga. Jumal hoiab köiest kinni. Hakakem aga ronima!