Vaimu müksud

Mitmeid kordi olen ma tundnud müksu – soovi aidata meie kogukonnas inimesi, kes põevad parandamatut haigust. Ebakindlus, ärevus ja küündimatusetunne takistasid mind välja astumast ja aitamast elu viimasel etapil olijaid. Tundes ära väljakutse ulatuse ja minu enda inimlikud nõrkused, ei suutnud ma kuidagi teenida. Kui ma palvetasin, kuidas sellele soovile reageerida, tulin arusaamisele, et Jumal ei palu, et ma teeniksin üksinda, vaid ta tõotas olla koos minuga. Selle kindlustundega hakkasin ma vabatahtlikuks. Ma hüüan Jumala poole, kui ma sõidan tolmustel kõrvalteedel või tiheda liiklusega maanteedel, et külastada surmahaigeid, palvetades, et Püha Vaim kasutaks mind ilmu-tamaks Jumala armastust mu uutele sõpradele.

Kui ma näen Jumalat nende elus tegutsemas, tugevdab see ka minu vaimulikku elu. Ma tunnen Jumala kohalolu, kui riisun lehti, niidan muru või teen midagi muud inimeste heaks, kes ei ole enam ise suutelised seda tegema. Ma olen õnnistatud, kui nad puistavad mulle oma südant, rääkides oma kahetsustundest, armastusest, õnnistustest, andestusest ja sellest, kuidas nad peagi taevas koos Jumalaga kõnnivad.