Uus laul

Mu imikust pojale Johnile meeldivad tuttavad laulud. Kui ma laulan talle mõnda laulu esimest korda, siis ei ole ta tavaliselt huvitatud. Kui ta on aga laulu mitu korda kuulnud, toob selle uuesti kuulmine ta näole laia naeratuse. Ka mina eelistan vanu laule uutele. Kirikus tunnen ma end ebamugavalt, kui laulan laule, mida ma hästi ei oska. Tuttavad laulud on turvalised. Uued on kohmakad ja riskantsed, ma võin teha vea. Uued laulud aga annavad meile uusi viise Jumalat ülistada. Laulud julgustavad meid laulma “uut laulu” Jumalale, leidma uusi teid, kuidas “jutustada tema au”, sest “Issand on suur ja väga kiidetav” (Laul 96:1, 3, 4).

Kui me usume, et Jumal meid juhib, siis lahkume mõnikord oma mugavustsoonist ja teeme seda, mida me ilma Jumalata ei suudaks. Me ülistame Jumalat, elades välja Kristuses olevat tõde, me oleme “uus loodu” (2. Korintose 5:17). Muutus võib olla hirmuäratav, aga kui meie vägev Jumal meid aitab, siis on meil julgust minna vastu uuele seiklusele. Ma laulsin uusi laule, kui ma lõpetasin juristitöö ja hakkasin täisajaga jumalariigi tööd tegema, kui ma abiellusin ja siis, kui minust sai ema. Ma laulan uut laulu, kui ma panen kõrvale vanad iseloomujooned nagu viha, kannatamatus ja enesekesksus, asendades need alandlikkuse, kannatlikkuse ja armastusega. Iga kord, kui me läheme Jeesuse järel ebakindlasse tulevikku, laulame me Jumalale uut laulu.