Meid ergutades

Kui ma keskkoolis õppides pikka maad jooksin, kartsin ma sageli, et saavutan kesise tulemuse. Ma kartsin alandamist ja pilkamist. See hirm muutus hullemaks, kui me kaotasime ühe punktiga võistkonnale, keda me treener tahtis kindlalt lüüa. Kogu pika kodutee veetis treener meid inetute ja roppude sõnadega halvustades. Hiljem rääkisin ma sellest oma vanaisale, kes oli endine treener. Tema nõuanne oli lihtsalt anda oma parim ja olla selle teadmisega rahul. Meie järgmise võistluse ajal otsustasin ma hirmust jagu saada ja oma parim anda. Kuid selle asemel, et pigem keskenduda võistlusele, nagu oleksin pidanud, keskendusin ma hoopis hirmuga võitlemisele. Kui ma hakkasin viimast ringi läbima, heitsin ma pilgu tribüünile ja nägin, kuidas mu pereliikmed mind valju häälega ergutasid. Nende nägemine innustas mind nii, et ma unustasin oma hirmu ja lõpetasin jooksu parima ajaga, mille olin iial saavutanud!

Piibel räägib meile tunnistajate pilvest, kes meid ümbritsevad, aidates unustada meie hirmu raskus ja patuhäbi, et saaksime võidujooksu lõpetada. Nihutagem fookus asjadelt, mis meid seovad, ja lülitagem oma tähelepanu toetusele, mida Jumal meile võidujooksu ajal pakub.