Põgenemas

Ennustati küll vihma, kuid väikese merelahe uputas üle hoopis paduvihm. Kell üks öösel käisid linnaametnikud kõik majad läbi, käskides inimestel välja tulla. “Kiiresti! Kiiresti! Vesi tõusis üle silla.” Perekonnad valgusid oma majadest välja. Haarates kaasa kõik, mis võimalik, tunglesid nad oma autodesse ja ootasid kannata-matult võimalust, et ohu käest eemale liikuva kolonniga liituda. Aga kuhu pidid nad minema? Kas keegi teadis, mis toimub? Politseinik välkuvate tulede juures lausus lihtsalt: “Sõitke edasi.”

Jesaja 16:1-5 kirjeldatud inimesed põgenesid samuti. Vaenlase armee oli nende maa vallutanud ja moabiidid põgenesid elu eest. Nende teekonnal olid takistuseks Arnoni jõekoolmed. Kui inimesed läbi jõe kahlasid, said nad kanda ainult kerget koormat. Neil oli vaja, et keegi neid kaitseks ja varjaks. Aga kas keegi hoolis neist?

Mõnikord võime tunda, et me oleme oma normaalse elu juurest lahkuma sunnitud ja ülepeakaela rutates unustame Jumala tõotused. Jesaja rääkis rahustavalt: oma püsivas armastuses püstitab Jumal trooni ja sellele istub Taaveti poeg. Nii meile kui neile on Jumal usaldusväärne, kui me maailm koost laguneb, õiglane, kui teised seda ei ole, meie kindel kalju, kui hirm tundmatuse ees me südant pigistab.