Kirg ja kaastunne

Oli väga kuum neljapäev, kell oli kaheksa õhtul. Liiklus oli tihe. Autod ja bussid ei liikunud edasi. Äike ennustas lähenevat tormi. Kõik peale autotulede oli pime, sest meie ümbruskond oli juba mõnda aega ilma elektrita. Selle keskel undas kiirabiauto sireen. Oma vaatepunktist kirikuukse juures nägin ma kiirabiautos üht inimest – võibolla arsti või medõde kedagi abistamas. Juht vehkis meeleheitlikult käega, anudes inimesi, et nad laseksid tal sõitu jätkata. Ma mõtlesin: “Kui mina oleksin selles kiirabiautos, siis hoolitsetaks ka minu eest samasuguse intensiivsusega, nagu ma nägin tegutsemas seda meeskonda, nad võitleksid ka minu elu eest.” Äkki mõtlesin ma kogudusele kui haigla vältimatu abi osakonnale. Jumal on meid kutsunud, muutnud meid võimeliseks ja andnud väge võitlemaks jumalarahva eest, et neil oleks külluslik elu, mida juhivad Jumala lunastav armastus ja arm. Jumal tahab sellist kogudust, mis tegutseb kire ja kaastundega, nii et need, kellele maailm haiget teeb, leiaksid jumalalastena oma tõelise väärtuse.