Pärand
Lugege Rooma 4:13-25
Usus sai isegi Saara väe suguvõsa rajamiseks ja seda eakusest hoolimata, sest ta pidas tõotajat ustavaks. (Heebrea 11:11)
Kui mu isa 2003. aastal suri, siis kõik see, mis oli kaheksakümmend seitse aastat temale kuulunud, sai minu omaks, sest ma olin ta pärija. Ma pärisin selle.
Oma kirjades kasutas apostel Paulus pärandikeelt ühendamaks Aabrahami ja Rooma kristlasi. Usklikud olid saanud Aabrahami parima vaimuanni, tema usu pärijateks. Kõik me oleme tulnud Jumala perekonda – saanud tema pärijateks mitte geneetiliselt, vaid usu kaudu. Nii nagu Aabraham loeti õigeks tema usu tõttu, saame meie Jumala lasteks usu kaudu Jeesusesse Kristusesse. (Vaadake Johannese 1:12-13.)
Aabraham on juba ammu lahkunud, kuid võimalus uskuda jääb. Usk on igaühele igal pool ja igal ajal otsustav tegur. Usk on paljurassiline, paljukultuuriline, paljude koguduste vaheline. Me erineme paljude viiside poolest, kuid “usu kaudu” oleme kõik perekonda vastu võetud.
Suurim, mille isa mulle jättis, oli selle pärimine, kes ta oli, mitte tema vara pärimine. Samal viisil on Aabrahami vara ajaloole kadunud, kuid see, kes ta oli – usumees – jääb alles. Kui me kuulutame oma usu kaudu Kristust, siis saame meiegi samal viisil tõotuse pärijateks.
Aabraham on juba ammu lahkunud, kuid võimalus uskuda jääb. Usk on igaühele igal pool ja igal ajal otsustav tegur. Usk on paljurassiline, paljukultuuriline, paljude koguduste vaheline. Me erineme paljude viiside poolest, kuid “usu kaudu” oleme kõik perekonda vastu võetud.
Suurim, mille isa mulle jättis, oli selle pärimine, kes ta oli, mitte tema vara pärimine. Samal viisil on Aabrahami vara ajaloole kadunud, kuid see, kes ta oli – usumees – jääb alles. Kui me kuulutame oma usu kaudu Kristust, siis saame meiegi samal viisil tõotuse pärijateks.
Steve Harper (Florida)