Teine võimalus

"See muutis mu elu ühe minutiga” on õpitoa nimi, mida ma Buenos Airese haiglas juhendan. Kui ma olin 18-aastane, juhtus õnnetus, mis muutis mu elu. Ühel päeval seisime koolikaaslastega meie bussipeatuses. Äkki tormas punase tule ajal välja auto ja sõitis mulle otsa. Löögi jõud heitis mind kõnniteele ja ma sain tõsise peavigastuse. Ma olin kuu aega haiglas, sellest enamiku teadvuseta ja arstid arvasid, et ma ei jäägi ellu. Aga ma jäin siiski elama ja nüüd kasutan ma käimiseks spetsiaalseid keppe.

Autojuht proovis kõike, kaasa arvatud valesid, et eitada vastutust avarii või mu vigastuste eest. Ma olen teda näinud mitmel kohtuistungil, kuid alguses ei tahtnud ma talle otsa vaadata. Ma meenutasin oma arsti sõnu: “See tüdruk on ime.” Ma ei saanud raisata oma imet, olles kibestunud või kogudes mõtteid ja tundeid, mis piirasid mu tulevikku. Ja nii hakkasin ma süüdlasele kaasa tundma. “Kuna Jumal on andnud mulle elus teise võimaluse,” mõtlesin ma, “siis peaks mu elu peegeldama selle teise võimaluse õnnistust.” Seepärast olengi ma talle andestanud.