Traditsioon

Oleme abikaasaga Ameerika indiaanlaste kiriku liikmed. Osana oma jumalateenistusest laulame oma emakeeltes hõimude ülistuslaule. Isegi kui laulude sõnad on tuttavad, ei saa kõik meie hulgast neist täielikult aru. Kui me laulame, räägib kogukonna- ja identiteeditunne sellegipoolest meie südame ja hinge vastu. Meie kirik on üle saja aasta vana ja laulud, mida laulame, on palju vanemad. Kui me jumalateenistuse ajal neid laulame, siis tundub, nagu laulaksid meie esivanemad koos meiega.

Igal aastal järjest rohkem oma vanurite kaotust kogedes on meil vähem võimalusi kuulda oma teenistustel hõimude keeli. Arusaam, et koos nendega kaob ka muistne eluviis, paneb meid kurvastama. Oma laulude kaudu säilitame ühenduse nendega, kes tulid meie ees, ja Loojaga, kes tõotab suurt kohtumist, mille ajal on kõik rahvused teretulnud ning kõneldakse vabalt kõiki keeli, mis on kõigile arusaadavad. Seni meenutavad me laulud meile, et Jumal on põlvkondade kaupa ustav meie rahvale. Me kõnnime edasi lootuses, üks samm korraga.